Gestaltpsühholoogia –

Geštaltpsühholoogia on psühholoogia haru, mis pöörab erilist tähelepanu tervikkujundite ehk geštaltide tajule ja holistlikule lähenemisele.

Geštaltpsühholoogia kujunes vastusena introspektiivsele meetodile, biheiviorismile ja assotsiatsionismile.

Geštaltkoolkonna põhiidee on, et psühholoogilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja struktureeritus. Algne objekt on midagi enamat kui lihtsalt selle osade summa – tervikut ei saa kokku panna erinevate osade liitmise teel. Elemendid on määratud tervikuga; tervik on primaarne, osad sekundaarsed.

Geštaltpsühholoogia esindajad viisid taju uurimiseks läbi hulgaliselt katseid. Nad eristasid taju aistingust ehk terviku tunnetamise protsessi üksikomaduse tunnetamisest. Uuriti tajuobjekti vahekorda selle fooniga, kontrastinähtusi, mõtlemist.

Peamine puudus selle psühholoogia suuna juures on geneetilise lähenemise eiramine. Sellest hoolimata on geštaltpsühholoogide panus taju ja loomingulise mõtlemise ning sotsiaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisele märgatav.

Ankhi nimetatakse muuhulgas ka elu hingetõmbeks, Niiluse võtmeks või “käepidemega ristiks”. Seda sümbolit on seostatud elu, täpsemalt – igavese eluga. Ankh sümboliseerib ka tervikut – mees- ja naisaspekti liitumist ning tervikuks muutumist. Seda peetakse ka kristliku risti eelkäijaks ning arvatakse, et patriarhaatlik kristlus eemaldas ankhilt naisalge (ülesmise pauna, mida sageli käsitletakse ja tõlgendatakse, kui üsa).

Vegvisir on iidne sümbol, mida tuntakse kõige sagedamini ruunikompassina ehk Viikingite kompassina. Otsetõlkes tähendab sümboli islandipärane nimetus “teeviita” või “teetähist”.

Päike on olnud inimesele läbi aegade elu ja looduse sümboliks. Päikest sümboliseerisid rist ja rist sõõris (ratasrist). Mitme kontuuriga rist, suurendas risti tõrje- ja kaitsemaagilist tähendust. On tasakaalu sümbol ja tähistab taeva ja maa vahelisi suhteid.

Päikese ja tule, ühtlasi ka kodukolde märgina kasutati päikesemärki, mida mõnel pool haakristiks, konksudega ristiks või kookudega ristiks nimetati. Maagilises tähenduses kasutati seda haiguse, nõiduse ja vanatühja vastu.

Põhjamaades joonistati või lõigati see märk majaseintele ja ustele kaitseks kurja eest. Leivamärgina tehti viisnurka leiva jätkumiseks,

Mulgi kudumiskirjades kutsuti ringi- ja rattakujulisi kujundeid nimetusega – kõõr. Nii tühi kui täidetud ring kuuluvad vanimate kujundite hulka. Tühi ring tähistab päikest ja kuud. Ringil oli maagiline võim kaitsta kurjade jõudude eest, võib-olla seetõttu oli ümmargustel esemetel nagu võru, sõrmus,

Rahva seas oli kolmnurk tuntud viljakuse ja kasvu ning tule, edukuse, jõukuse märgina (tähistas küla, kodu, kodukollet, koduõnne, kodumaja, hingekoda, vaimukoda, emakoda),  ühtlasi sümboliseeris kindlustunnet, kodu kaitset.

See koosneb kahest võrdkülgsest kolnurgast. Kuusnurka kasutati ka peremärgina. See on suure jõuga kaitsev ja hoidev sümbol. Liidetud on mees- ja naisalge, maa ja kosmiline kaitse.

See oli eelkõige vee sümbol, samuti taevast ja maad ühendav sild merelainete või mägede silueti kujul. Sik-sakjoon tuletati kolmnurgast – sümboliseerides ussi kui kodu kaitsjat või metsa. Nii sakiline kui ka veidi voolujoonelisem sik-sak sümboliseeris ka voolavat vett.

Võreripatsid jäljendavad suuri viljasõelumissarjasid. Talumajapidamises väga laialdast kasutust leidnud sõelal oli lisaks tavalisele otstarbele ka maagiline tähendus. Sõela kasutati arbumiseks – tuleviku ennustamiseks, õige valiku tegemiseks, hoone ehituskoha valimiseks, kallima nägemiseks ja abikaasa ennustamiseks. Sõela on kasutatud veel põllu- ja karjamaagias, ravivahendina, siirderiitustes, majapidamistöödes ja argielu toimingutes, vilja tuulamisel.